Uued väljakutsed

No tervitus!

Selline lugu, et ostsin rolleri endale ükspäev. Sõita ma muidugi sellega ei oska.... Aga maru hea diili sain ja pidin ikka ära ostma, sest sõiduvahendit mul ju vaja on. Pealegi on sellega odav liigelda - 8$ nädalas. No õpin vaikselt, rahulikult. 

Tööd olen ka vaikselt otsima hakanud, kuid keegi pole veel mulle helistanud. No ma veel ei rutta ka. Maru hea on puhata ja mitte midagi teha. Sellega võib ära harjuda. 

Eile tegin esimest korda boršisuppi oma austraalia sõpradele. No mingi 3 tundi mâssasin sellega. Valmis ta sai ja kohe oli läinud ka. Inimesed kiitsid ja noh ausalt öelda olin ikka uhke enda üle küll. Päris lootusetu ma köögis polegi. Ja samuti sain lõppude lõpuks pakkuda teistele midagi eestipärast.. Või siis venepärast.. Või ukrainia.. :) isegi korraliku pilti ei saanud supist. Läks maru kiirelt. 

Täna lähme vist kämpama paari tuttavaga. No tere sääsed ja sandflyd. Mitte et mul hetkel kõik kohad ei sügele... Broomes on ikka neid kiskjaid palju, kelle pärast sügan end lolliks. Mingi sada sprayd ja kreemi olen ostnud nende vastu.. No ikka võitlen veel. 

Tänane varahommik algas mul trenniga. Jaaaa ma tean! Tänud! Te ju ilmselt plaksutate hetkel mulle. :) no niiiiiiii niiiiiii mõnus oli oma kere liigutada üle pika aja. Trenni nimi oli siis Konga. Tantsuline, aeroobne, midagi lihastele... Üliii fun!!! Ühesõnaga seal ma hakkan käima nüüd regulaarselt. Kohe kindlalt. Andis niii head energiat! 

Soovin ka teile lahedaid elamusi!

Teie Krissu

Oma uute päikeseprillidega. 369. 

Bungle Bungle

No tere tere kõik see pere!!!

Pole ikka väga ammu minust midagi kuulnud, jah?! No ühesõnaga olen ma tagasi tsivilisatsioonis. Täpsemalt Broomes, Austraalias.
Vahepeal juhtus nii, et eksisin ära täiesti metsa telkima - 2,5 kuuks - Bungel Bungelsisse. Aga alustan algusest...
Kolmandat korda tagasi Austraaliasse jõudsin 4. juulil 2015. Maandusin Perthi ja esimese öö veetsin Ellu ja Kauri juures. Suur tänu neile! Kuna suurlinn Perth mulle ikka kuidagi ei istunud, siis broneerisin kohe lennupileti edasi Broome. Seal aga avanes mul edasine võimalus minna tööle Bungel Bungelsisse. Kuna rahadega oli nagu oli, siis võtsin muidugi võimalusest kinni ja nüüdseks olen jälle rikas mutt. Nuh, kas rikas, aga saan nüüd vahelduseks tsillida ja rahulikult võtta.
Bungel Bungelsis töötasin APT all. Asub siis umbes 800km kaugusel Broomest sisemaa poole. Töötasin seal hostessina ehk serveerisin hommiku- ja õhtusööki ning päeval koristasin tube (telke täpsemalt). Ülikerge, vaheldusrikas ja tsill töö. Sai nii sitapotti küüritud, kui ka õhtusööki serveeritud.  Lisaks sai hoogsalt matkatud erinevatel matkaradadel ning helikoptriga lennatud. See kõik maksti mulle kinni. Null rahalist väljaminekut. Täiesti null. Kõik, mis teenisin, jäi ilusaid aegu Broomes ootama. No ikka väga lahe kogemus! Täielik metsastumine. Elasin telgis. WC-vannituba oli ühiskasutuses ja eemal oma "toast". Töötasin iga päev 7 nädalat järjest. Öösel langes õhutemperatuur kuni 2 kraadini, päeval oli kuskil 40 kanti. Crazy! Telefoni levi puudus täielikult. Internetti saime kasutada terve meeskonna peale 1GB kuus, seega peaaegu midagi. Pilvi nägin selle aja jooksul 2 päeva - milline nauding. Vihmast oskan vaid unistada ja meenutada häid sügiseseid aegu Eestis. Veab teil seal!
Oli nii häid kui halbu aegu, kuid olen suure kogemuse võrra rikkam. Ja näinud palju rohkem Austraaliat. Uhhh ma ei oska seda edasigi anda. Kommuunis elamine, iga päev 4-5 ajal ärkamine, 10-11 tunnised tööpäevad iga päev, öösel viie teki all magamine, päeval meeletu kuumus, elamine ja töötamine samas kohas, lähim pood umbes 200-300km kaugusel... Väärt kogemus!
Aga nüüd see läbi ja kohati on kahjugi. Väga lahe seltskond oli meil seal. Saime ilusti hakkama. :)

Nüüd ma tagasi Broomes ja võtan vabalt. Eks tuleb hakata tööd vaikselt otsima.

Kallid-musid teile!

Igatsen teid väga!

Teie hull, metsik Krissu

Ma sellises telgis ei maganud. See siis külastajate telk. 600 dollarit öö. Pole paha eks :)

Minu parim sõbrants Bungelsis - Bec

Bungel Bungels

Eestimaa on nii ilus

Hei hei mu kallid!

Eesti suvi on ikka parim! Ausalt. Siin on nii ilus roheline, kuigi külm, aga siiski ilus!
Tallinna lennujaama jõudsin 9. juunil, kuhu mulle tuli vastu armas Teele. Aitäh sulle, kallike! Käisime koos Ülemistes, Viru keskuses ja Tallinna vanalinnas jalutamas. Ma olin nii pöördes, et Teele pidi mu tihtipeale korrale kutsuma. Lisaks käisin Tallinnas ühel intervjuul, millest ei tea paljud mitte kui midagi. Aga ma ei räägi ka teile veel. Ütleme nii, et on võimalus, et hakkan uut blogi aastakese pärast pidama. Aga miski pole 100% kindel, seega ei räägi enam sellel teemal. Mis aga on kindel, on see, et ma lähen tagasi Austraaliasse. Täielik ebastabiilne ikka, eks. Aga kui võimalust on, siis miks mitte? Siin Eestis jõudis mulle kohale, et mina ei ole mingi maailmaparandaja siin. Igaüks on oma õnne sepp ja seda ka minagi. Seega, olen paljude silmis vist egoist ja mõtlen vaid endale, aga las ma siis olla kui mulle meeldib.

Mõned hetked Eestis olles:

Niisiis, mu lend Tallinnast Perthi poole algas 2.juulil kell 21.45. Hakati pagasiga jebima, et mul juba 2kg üle ja et ma pean selles koguses asju välja jätma. Pidin ära andma Tartu Limonaadi 1,5l pudeli, mis oli mõeldud Ellule ja Kaurile ning lisaks jätsin maha talvejope. Loodame siis, et ei külmu ära. Lisaks avastati, et mu käsipagas on ka 5kg võrra raskem. Võtsin välja kaamera, läpaka, märkmiku ja raamatud. Nüüd mahtus mu käsipagas lubatud piiridesse. Mis te arvate, et ma ei võtnud neid asju kaasa? Phhh, muidugi et võtsin - nihverdaja nagu ma olen. Check in tehtud, läksime emme ja Raikoga välja suitsu tegema ja kraam läks kottidesse tagasi. 

Tallinnast lendasin Helsingisse umbes 20minutit. Soomes ootasin tunnike lendu ja 11 tundi 45 minutit lend Singapuri võis alata. Ainult magasin ja sõin kaks korda. Sättisin end kahele istmele mugavalt sisse. Läks kiirelt ja mugavalt. 

Lennupiletite järgi oleks pidanud Singapuris ootama vaid tunnikese oma viimasele lennule Perthi. Lennujaam suur ja lai ning mul läks kiireks. Teadetetabelist, kuna ja kust lennud väljuvad, ma enda oma esialgu ei leidnud. Olin kergeltöelda paanikas ja närvis. Jooksin siis lennujaama ühest otsast teise nagu peata kana, et saada mingisugustki infot, et mis toimub. Oh jah.. need asiaadid. Ma ei salli neid üldse ikka. Mitte keegi ei osanud mulle midagi öelda. Mingi hetk siis avastasin kuuenda meelega kaks naisterahvast, kes nägude järgi peaksid lendama ka Perthi ja oletatavalt mõne minuti jooksul. Panin täppi. Koos siis konsulteerisime, et mis toimub ja toimub siis selline värk, et lend on hilinemas - 11 tundi!!!!!!! 11 tundi pean siin Singapuri lennujaamas ootama oma armsat Jetstari lendu Perthi. Nimelt lennufirma mõtles hakata streikima. Ja ei olegi midagi teha. Kolme nädala tagune Hong Kongis 9 tundi passimist ei tundugi enam nii jube mälestus. Jesss, niiii lahe! Hullult viitsingi siin lennujaamas ringi töllerdada. 

Ühesõnaga mul närvid ikka läbi. :) 

Vaatan mis siin kaunis lennujaamas head pakutakse. Hetkel 8 tundi veel passimist.

Säilitame rahu ja kannatust.

Teie Krissu 

Otsused, otsused

Hei hei kallid!

Teate mis? Ma olen hetkel Hong Kongi lennujaamas ja ootan lendu Helsingisse, mis läheb juba varsti - viie tunni pärast. Olen siin juba neli tundi ära tiksunud, jalutanud, nuudleid söönud ja niisama vaadelnud, kuidas Hiina inimesed elavad :)
Ah jaah... Ma tulen siiski Eestisse. Kui kauaks, ei tea, aga arvatavasti mitte kauaks. Tegelikult oli mul lennupilet ostetud juba kuu aega tagasi, kuna mõtlesin, et pean ikka koduste juures olema, kes mind seal rohkem vajavad. Eks need, kes saavad aru, saavad aru, millest räägin. Ei taha detailidesse siinkohal minna.
Eelmises postituses imetlesin Broome ja sealseid inimesi, kust ma krokodillipisarates minema läksin. Viimase minutini mõtlesin, kas lähen lennukile Hong Kongi või ei. Mul olid juba kohvridki ära antud kui veel ei olnud ma 100% kindel, mida teen. Tegelt ma ei ole seda hetkelgi siin Hong Kongi lennujaamas seda blogipostitust kirjutades.
Räägin parem teile oma imelisest elust Broomes, just sellest viimasest nädalast.
31.mail oli mul viimane tööpäev Zandersis nõudepesijana. NÕUDEPESIJANA. Ja ma töinasin seal nagu pisike plika, kes ei taha emme tissist loobuda. Ma ei salli üldse hüvastijätte ja neid kallistusi ja pisaraid, kuid ka ilma selle draamata ma ei suuda minema kõndida. Kojuteel sõitsin ja lihtsalt nutsin. Vaesekene, ei saa nüüd nõusid siis pesta, arvate teie jah? Mkmmm, need inimesed, kellega ma seal koos olin. Nad on pärlid! Broome on ju kuulus oma uhkete pärlite poolest ja nii ongi. Seal neid ikka leidub. Peakokk Dean ja teised kokad Etienne, Cam, Billy, Bernadette, Stefan, Stefano, Lucas, Hugo - superhüper armsad tegelased! Lisaks veel teenindajad Priscilla, Holly, Frederico, Kelin, Will, Caroline, Romain, Sarah ja teised - nunnud rõõmupallid. Ma igatsen neid väga-väga.
Tulin siis oma krokodillipisarates koju, käisin pesus, sõin ja passisin niisama. Saatsin Richardile, kes kunagi Zandersis töötas ja kellega ma megahästi läbi saan sõnumi, et vaja kokku saada, kui ta Broomes on. Ta nimelt töötas laeval kokana ning oli seal kolm nädalat järjest. Ma veel mõtlesin, et ah raudselt veel laeval ja siis ei näegi enam :( aga ei. Tuli välja, et ka temal oli samal päeval viimane tööpäev laeval ja otsustasime välja minna. Käisime Matsoses ingveriõlut joomas koos veel kahe tüdrukuga, kelle nime ma ei mäletagi kahjuks enam. Hiljem läksime veel 18 degrees'i head toitu sööma. Ja oligi paha päev ilusaks tehtud!
Esmaspäeval, 1. juunil, tuli mul majaomanik õhtul tagasi, mis tähendas, et pidin auto ära andma varsti. See suur sinine auto, millega sõitsin, oli siis mu majaomaniku oma. Läksin mõneks heaks tunniks randa päikest püüdma siis. Ilm on Broomes ikka palju paremaks läinud ja rannas olemine on täielik nauding! Õhtul mängisime Ellu ja Bobi juures kaarte. No see kaardimäng tegelt peaaegu igapäevane nähtus. Ma kardan, et siin on tegu mingi probleemiga haha... :)
Teisipäeval, tuiasin Ellu ja Bobiga ringi. Hiljem läksime minigolfi mängima, kuhu ka Chuck liitus. Täitsa lahe oli! Õhtul läksin Priscilla, Richardi ja Williga Matsosesse, kus maitsesime head veini ja hiljem läksime koos Murphisse (ei tea kas kirjutasin õigesti?), kus esines miski bänd, mille taustal sai tantsitud ja väga head aega veedetud.
Kolmapäeval oli natuke paha ja ega suurt midagi ei teinudki :) Käisime Ellu, Merka ja Inguga Boulevardis söömas. Sellel päeval läksid siis Merka ja Ingu Austraaliamaalt minema.
Neljapäev oli täielik kvaliteetpäev! Hommikul läksime Richardiga Coconut wallsi päevitama ja laineid püüdma. Ma ei olnud seal rannas varem käinudki ja niiiii ilus ja mõnus oli! No miks alles nüüd siis avastan ilusaid kohti? Õhtul käisime Staircase to the moon marketil ja seekord oli kuu jälle nagu suuur suur apelsin. Marketil põrkasime ka Erkkiga kokku, kellega siis Perthis kunagi korterit üheskoos üürisime. Oli väga tore üle pika aja näha. Tahtsin väga marketil miskit süüa, kuid igalpool olid alguses suured järjekorrad ja hiljem lihtsalt kõik toit otsas, siis otsustasime minna Cafe de Amore. Mmmmmmmmm :) parim restoran Broomes! Kõhtu sai ülihea pizza hiidkrevettidega. Ja neljapäevane õhtu lõppes siis Zandersi staffpartyga, millest rääkisin pikemalt eelmises postituses.
Reede oli põhimõtteliselt minu viimane päev Broomes. Käisin hommikul Zandersis söömas, päeval rannas lebotamas ja õhtul jälle Zandersis päikeseloojangul einestamas. Mõnus!
Laupäeval pakkisin terve hommik asju ja koristasin elamist. Kell 14.50 läks lennuk Broomest Perthi. Kõik koristatud ja pakitud, viis Richard mu Andra kohvasse RaRasse hommikust sööma, laupäevasele turule (see oli mu esimene vaba laupäev Broomes) ja üheks tunniks enne lendu randa!!!!!!! Seega ma läksin lennukile täiesti liivaste jalgadega. Aga see viimane tund rannas.... niiiii õnnelik ja samas niiiiiii kurb.
Laupäeva õhtul jõudsin siis Perthi. Kui masendav see linn ikka minu jaoks on. Liiga palju liiklust, inimesi, stressi, müra ja kära. Ei. Võtsin takso ja sõitsin Beatty Lodge bäkkerisse. Sain tuba jagada viie tüdrukuga, kellest mõned läksid peole. Korraks mõtlesin, et miks ma ei ole bäkkeris kauemaks peatunud!? Seal juba igav ei hakkaks. Aga ma selline ärahellitatud plika, kes vajab tihti oma tuba, oma aega, oma privaatsust. Mõned päevad kannatab vabalt ära ka bäkkeris aga kauaks vist siiski mitte. Õhtul läksin veel linna peale jalutama ja imestasin kui palju rahvast väljas oli. No laupäeva õhtu ka ju. 

Pühapäev oli täielik shoppamise päev! Broomes ei ole ma endale ühte ainsatki riiet ostnud. Okei, töö retuusid ja t-särgid, kuid nendega ausalt ei kannata tööväliselt käia. Seega ma olin natuke nagu paanikas seal poodide keskel, et mida siis osta. Tegelt väga suurt midagi ei ostnudki riietest, kuid soetasin endale uue arvuti :) jeeeeei! Mul on nüüd arvuti mis reaalselt töötab ka siis kui internetis tahad käia!!! Pühapäev oli ka päev iseenda päralt. Läksin ühte kohvasse (Gelate- Emilie vana töökoht) ja ma arvan et ma istusin seal kindlalt kaks tundi kui mitte rohkem. Sõin vahvlit, jõin cappucinot ja mõtlesin mõtlesin mõtlesin. Midagi targemaks väga ei mõelnud. Hetkel kahetsen ikka, et siin Hong Kongis passin. Oleksin võinud ikka Perthist auto osta ja sellega Broome trippida. Elu oleks hetkel palju ilusam, aga ka natuke riskantsem. Aga no mis teha. Lohutan end sellega, et tegelikult ma saan iga kell tagasi tulla. Lihtsalt natuke kulukaks muutub juba, aga mis teha kui selline ebastabiilne kaksiku tähtkujust inimene oled. Sellest olen aru saanud, et raha ei tee õnnelikuks. Asjad, mida sa raha eest ostad, teevad! :D hahahahaha!!! See oli nali muidugi! Aga tõesti, saab hakkama. Muutubki elu natuke põnevamaks ja väärtustad asju kohe palju rohkem. 

Pühapäeval sain ka Beti ja Karliga kokku, kelle juures ma tuba aasta alguses üürisin. Väga tore oli neid näha! Käisime Kings Parksis Perthi vaadet nautimas ja hiljem burritosid söömas. Nämmmaa. Enne magamaminekut tulid mu juurest läbi ka Kadi koos oma poisi ja sõbraga. Viin nende poolt ühe paki Eestisse. Tänu sellele viisid nad mu täna hommikul kell 4.30 lennujaama. Ma natuke kahtlen, kas nad ikka on normaalsed, et selle pärast kell 4 hommikul ennast üles ajasid. Aga ütlen, et meganunnud kindlasti! Suur tänu neile!

Vot siis selline pikk postitus minult seekord. Ma seda tegelikult kohe avaldama ei hakka. Alles siis kui Eestis olen. Mu eesmärk on mega super üllatus teha! Hahaha :) 

Aga olge te siis tublid ja ärge siis ehmatage kui mind linnas liikvel näete. Tulge ikka ligi ja muljetame sellest huvitavast, natuke keerulisest ja põnevast elust!

Kallid musid

Teie Krissu

Smashed staffparty

Wow. Neljapäeval oli staffparty Zandersis ja see oli pöörane. See oli lihtsalt hullumeelne, millest oli terve kollektiiv shokis. Kuna paljudel oli seljataga 12-tunnine tööpäev, siis ei olnud muret, et alkohol pähe ei hakkas. See toimis päris hästi. Sai tantsitud, emotsioone väljendada, kallistada, musitada, pildistada, draamatseda.. Näiteks omanik kukkus katuselt alla ja lõpuks võttis suure konteineri klaastaarat ja purustas kogu jama keset Zandersit kildudeks. Kahju, et ma seda filmida ei saanud. Aga no kui mõne koha pealt esines järgmisel päeval mäluauke, siis stiilsemad episoodid jäid kõigile hästi meelde. :) ühesõnaga oli mega super hullumeelselt lahe üritus! Minul vedas veel niipalju, et järgmine päev oli vaba, kuid ma siiki võtsin end kokku ja läksin Zandersisse hommikust sööma, kell 1 päeval, siis kui ei serveerita enam hommikusööki. Aga sain nosida muffinit ja muljetada töökaaslastega eelmisest õhtust. Need, kes hommikul pidid tööle tulema, nägid päris kurvad välja. Aga väga tublid! Hiljem mõtlesime, et kuradi hästi läks ikka. Seal oleks mingi seitse inimest kiirabiga võinud minema viia, kuid koguaeg joppas ja keegi viga ei saanud. Jeeei :) pilte mul pole hetkel ühtegit teile näidata. Kõik on Alicia digikas, kuid ma pinnin nad talt varsti kätte. See oli lihtsalt legendaarne ja pildid kohustuslikud. Imestan vaid, et seekord Oasisesse tissishowle ei jõudnud. Eks seal Zandersis oli tegemist küll.

Vahepeal on Richard tagasi oma laevaretkelt tulnud (kes samuti sellel pöörasel peol osales) ja olen temaga mitmeid kordi ka töövälist aega veetnud. (Richard siis töötas kunagi Zandersis kokana.) Koguaeg vaatan ja imestan ja imetlen teda, kui positiivne üks inimene saab olla. Üleüldse ümbritsevad mind niii armsad ja toredad inimesed! Ma ei saa jällegi siinkohal mainimata jätta Priscillat. Aga teda mainisin juba oma eelmises postituses, kuiiii armas ja õnnelik, positiivne inimene ta on. Samuti mina olen niiiii õnnelik inimene! Saaks vaid teid, kallikesed, siiapoole, oleks elu kui paradiisis. :) 

Vahepeal on kuu täiskuuks muutunud, mis tähendab staircase to the mooni ja marketit. Käisime ka seal neljapäeval. Mul ei saa kunagi küllalt selle vaatamisest ja imetlemisest. Samamoodi nagu päikeseloojangust. Loodus on ikka imeline siin!

Ja üldse on Broome mõnus koht. Vabadel päevadel oleksid kui puhkusel. Naudid randa, häid söögikohti (minu lemmikud on 18 degrees ja cafe de amore), staircase to the moon marketit, neljapäevaseid tissishowsid, huvitavaid inimesi enda ümber. 

Ma ei kahetse hetkekski, et ma siia tulin. Mäletan, kuidas Allar ja Ints mulle rääkisid, et ah ainult esimene kuu Broomes on huvitav, võibolla, et muidu on igav ja mõttetu koht. Ei, ma vaidlen täiega vastu! Ma olen siin üle kolme kuu juba olnud ja can't get enough (ei saa küllalt). Jah, kui tööpäevad on, siis ei viitsi nagu midagi teha väsimuse tõttu ja tundub natuke igav. Aga see on iga inimese enda teha, kui lahedaks ta oma elu elab. Broome is just sooo relaxed and chilled out place! Kui keegi Austraaliasse nüüd plaanib tulla, siis soovitan Broome. Esiteks siin on soe aastaringselt! Teiseks, see on ilus! Kolmandaks, see on tore, mõnus, lõõgastav! It will make you a better person (see teeb sinust parema inimese) ;)

Nii palju positiivsust! Loodan, et ka Eestis on teil juba rohkem päikest ja olete üksteise vastu nunnumad ja naudite elu. See on ilus!

Olge tublid!

Teie Krissu 

Zanders at Cable Beach

Vaade minu töökohast

Ja see on megalahe, et sa lähed autoga otse randa. 

Chillin

Heihei!

Esiteks, mul on megalahedad töökaaslased ikka. See on ainuke asi, mis mind seal Zandersis kinni hoiab. Tööd ise ma väga ei naudi, eriti kui peab seal kraanikausi juures küüritama, kuid kui miskit köögis vaja teha, siis heameelega. Ja no kui tööväliselt miskit toimub, siis ma jooksen, vahepeal kukerpalle tehes. 

Mulle siin helistas ükspäev juhataja sellest pirukapoest ja uuris, kus ja palju töötan ja lõpuks ka pakkus mulle tööd. Teate mis? Ma ütlesin ära. No esiteks olen mina seda kõnet üle kolme kuu oodanud (sellep ka ei hakka sinna enam jooksma) ja teiseks olen ma Zandersiga rahul. 

Neljapäeval, järjekordselt, käisime Oasises tissishowl. Eelnevalt oli kerge istumine minu pool koos Ellu, Kauri, Andra, Chuki, Merka ja Priscillaga. Seekord oli istumine Merka auks, kelle aeg siin Austraaliamaal hakkab läbi saama ja juba sellel nädalal ütleb tsau sellele päikselisele riigile. Nuuks.

Vahepeal käisin meganunnu Priscillaga maailma kõige vanimas välikinos, mis asub Broomes! Väga väga lahe oli! Kuna ka lennujaam asub põhimõtteliselt keset Broome linna, siis ka keset filmivaatamist lendasid mõned lennukid pea kohalt üle. Väga mõnus elamus toreda sõbrannaga head filmi vaadates (filmi nimi - Spy). Sellel õhtul panime ka plaani paika, et kui me kunagi mõlemad tagasi Euroopamaal oleme, siis ma tulen talle kindlasti Prantsusmaale külla. Ta ise elab Lõuna-Prantsusmaal, kuid ta tahab mulle tutvustada Pariisi. Muidugi! Kindlasti! Milles küsimus? Tulen kasvõi hääletades 😃 

Ja ühel teisel päeval käisime Gantheaume Pointis ja rannas. Väike fotoshoot ja päikesepüük. Mõnus!

Minu töökoht Zanders :)

Minu kontor 😃😃😃

Kiire klõps ka kohalikest elanikest. Ellu ja Kauri klientuur siis 😃

Olge tublid!

Kallidmusid

Teie Krissu

Kõik on korras!

Hei!

Vabandan, et pole ammu kirjutanud. Arvete ilmselt, et siin Austraalias on mul elu nii põnev ja juhtub koguaeg miskit, et pole aega kirjutadagi, aga ei. Ma elan endiselt täiesti tavalist elu ega käi igapäevaselt krokodillidega ratsutamas ega võitle madudega. Täiesti tavaline rutiin stiilis töö-kodu-sõbrad ja töökaaslased-tissishowd neljapäeviti-vahepeal pokker. 

Vahepeal olen autot vahetanud muidu. Müüsin maagilisel kuupäeval 15-05-15 oma (ja Raiko) auto maha ning sõidan nüüd Isuzuga. 

Müüdud auto: 

Ja uus sõiduk:

Vahepeal on mu majakaaslane New Yorki põrutanud ja jätnud mu täiesti üksi maja valvama ja lilli kastma. Saan siiani hakkama küll.

Ja mis veel? Ega polegi midagi. Saan varsti veerandsaja aastaseks ja vanusega ka väsimus suurenenud ja igast muud vanainimeste hädad nagu seljavalud jne. Aga muidu saan ikka hakkama :) 

Oma ülinunnu töökaaslase Priscillaga Prantsusmaalt. Täitsa lõpp kui tore tüdruk! :) 

Selline õlu siis töö juures.

Ja ilus hea hommikukohv teiselt nunnult töökaaslaselt Hollylt :)

Olge ka tublid!

Teid igatsev Krissu