Broome hospital

Tegelt nagu midagi põnevat toimunud pole. Mu mees, kellega koos elan, sôitis pea nädalaks Perthi munadepühadeks ja siis naudingi siin üksi kodus olemist. Easter ehk siis meie keeles munadepüha on Austraalias kõige tähtsam püha üldse (vist). Neli päeva elu väga ei ole. Kõik on suletud. Ja mis toimus enne seda veel.. Inimesed hullusid poodides - osteti tonnide viisi sööki kokku. Nagu maailmalõpp oleks tulekul. Ja tööl on kõik need neli päeva hulllumajaaaa. Teistel on ju piduuuu ja me töötame nagu hullupöörased, niiet kõigil närvid läbi. Minuga on muidu korras :) 

Aga siin mingi 5-6 päeva tagasi hammustas mind keegi kintsust ja hullult valusalt. Lõpuks siis ei saanud öösel korralikult magadagi ja toolilgi valus istuda. Muidu enesetunne okei, aga lihtsalt niiiiiii vastikult valutab ja paisub see hammustus seal. Seega siis otsustasingi arsti poole pöörduda. Meditsiinilist inglise keelt oskan juba väga hästi. Kõva kogemus seljataga Perthi haiglas Raikoga olles. Sain ka nüüd lõpuks selle laheda aparaadiga kõrvast palavikku mõõta ja näpu otsa pandi ka see sama julla, mida Raikole seitsesada korda päevas topiti. Aa, ja maksin ka visiiditasu 223$. Natukene eksole :) ônneks mul tervisekindlustus olemas (tänud emmele!!!) ja saan mingi aeg raha tagasi. Kokkuvõttes sain antibiootikume ja mingit musta värvi salvi, mis pidi mäda paremini välja ajama. Et nii kolme päeva pärast peaks korras olema. Nu parem oleks! Kopp on nagu täiega ees, et koguaeg mingi häda. Ükskord punn näos, teinekord pm tagumiku peal. Ja siis kolmas kord põlen päikese käes ära. Määringi nüüd end kordamööda kookosõli ja aloe veraga ja loodan sisimas, et seekord nahk maha ei tule. Lootus on lollide lohutus, eksole.

Aga hoidke teie ennast. Ma üritan ka hakkama saada :) ega mul miskit muud väga üle ei jää ju.

Teie Krissu

Rohkem kaunimat pilti ei leidnud.

Sõber akna taga :)